Uskumatu, aga lõpuks kui sain kätte oma kauaigatsetud vabaduse, siis selle asemel, et seda nautida, leian ennast diivani peal teleka ees lihtsalt nutmas. Osalt sellepärast, et igatsen oma kampa, kes sinna maha jäi ja teisalt ei ole harjunud sellise üksindusega. Nii vaikne on siin kõik ümberringi. Tunnen, et justkui tükike minust jäi sinna talli (Claire, minu tüdrukud, choco, Histoire, Gigolo) ja nüüd on lõpuks kohale jõudnud, et see etapp elust ongi läbi saanud ..
Aga õhtul saabus selgus ka, et hoolimata sellest varasemast paanikast, et ei olegi enam lootust minna kuskile, siis nüüd ikka selgus, et järgmine nädal lähen Inglismaale. Palk ei ole küll kõige parem, aga alustama peab ju :) mina ei muretse, ärge Teie ka muretsege.
PS! Emme, Ma Armastan Sind ! :)
No comments:
Post a Comment